Soe talveilm...

Meil on juba 4ndat päeva järjest päikseline ja terrassil on sooja 18-20 kraadi päeval, kuigi õues siin-seal lebab veel lumemütsakaid. Istume mitu korda päevas õues laua taga ja joome teed-kohvi, teised on küll T-särkidega, aga mina külmavares võtan ikka igaks juhuks teki õlgadele. Justkui ei tahaks nagu uskuda, et keset talveaega selline soojus ringi hõljub...

Mängin nüüd 2 kuni 3 korda päevas flööti, harjutan hoolega, kolmapäeval oli esimene orkestriproov suure kammerorkestriga Dornbirn'i Muusikakooli aulas. Kavas on Telemanni ja Bachi flöödikontserdid, minu kunagine armas flöödiõpetaja teadis täpsustada, et ei ole kontserdid vaid süidid. Lingid panin ma Facebooki üles, viitan mõnele ettekandele Youtube'is, see annab meie kavast ettekujutuse. Kontserdid tulevad Juunikuus. Meil on orkestris kaks flöödi-solisti, mina ja veel üks vanem mees Hans, kes mängib kuldpilliga. Tema on juba aastaid seal orkestris ja mujalgi tegev. Nii, et motivatsiooni harjutamiseks mul praegu jätkub! Lisaks on jube mõnus tunne suurema koosseisuga koos musitseerida, kui ilusaid kohti mängime ja kokkumäng hästi välja tuleb, siis käivad korralikud judinad üle selja ja kananahk, see on ikka nii liigutav. Täielik nauding. Miskipärast varem pole seda tundnud nii intensiivselt, ilmselt olin toona orkestris ja ettekannetel veel nooruke ja ametis oma lavapalavikuga, ning ei saanudki muusikale keskenduda.
Nooh, parem Hilja, kui mitte keegi, eksole. Nüüd, 20 aastat hiljem on kohe hoopis teine "peatükk"! :D
Ma olen igatahes väga tänulik selle võimaluse eest seal orkestris mängida.

Paha lugu on, et minu vana DDR-aegne hõpepill kukub vaikselt koost lahti selle äkilise harjutuspalaviku peale, sellise trenniga pole ta harjunud. Otsin uuemat, hinnad kohutavad, aga hakkasin raha koguma. Uus eesmärk :)

Ja lisaks muusikale ja enda põskkoopapõletiku ravimisele tegeleme Michael'iga veel aktiivselt lapse armastamisega. =) Nüüd on ta juba niipalju suurem, et oskab öelda, mida ja kui palju ta soovib. Näiteks õhtul teda voodisse pannes pärast head-ööd-rituaali ütleb ta mulle, "Ei taha nii palju musisid; issi teeb ka ainult üks musi!" Nii, et mina tohin ka ainult ühe musi talle teha. Vahest jälle hõikab mu tagasi ja näitab näpuga põse peale toksides, et sinna on tingimata ka musi tarvis; ja siis teise põse peale, käe peale, ja kõhu peale ka. Kõige parem on tema näoilme asja juures. See on, nagu küsiks leiva peale võid - täiesti loomulik ja enesestmõistetav toiming, ei midagi naljakat.

Oi nüüd lähen, tulevad isaga vanaema juurest tagasi kahekesi! Sii ju!

Elisabeth teeb pannkooki

Novembris 2011 tehtud video  -  Elisabeth aitab pannkooki teha. =) Igatahes maitseb hästi. Köögis on ta asjalik, tahab kõike teha ja muudkui "aidata".

Head Uut kõigile!

Ahjaa, proovisin siis uusaasta-šampust klaasist, kui Miki ja emaga (tibu muidugi ka) õhtul laua taga istusime, tegin haput nägu (ma ju ei joo alkoholi) ja kaebasin, et kõhus läheb kohe paari lonksu peale juba kuumaks ja kõrvetab. Et ikka pole minu jook ega minu maitse. Selle peale ütles Elisabeth väga kiiresti ja selgelt, lükates mulle taldriku nina alla,
"Emme, võta söö siit natuke, siis läheb sul kohe paremaks."
Ei tea, kust ta selle peale tuli, aga igatahes väga naljakas oli.

Jamie Oliver teeb süüa

Siin on üks väga vahva inspireeriv video staar-kokalt Jamie Oliver, kes räägib toidukultuuri(tu)sest ja toob huvitavaid fakte mõnusa esitlusega vaatajani. Aitäh Nele, et oma blogis selle välja tõid.

Super.

Väga inspireeriv. Ja uskumatu, mida ikka inimesed omale suhu panevad (see nädala toidulaud paksu noore naise köögis). Siin Austrias ma märkan, et inimesed on ka harjunud ostma ainult fileed ja kui näevad näiteks tervet kana või kala, siis nad lausa kaotavad isu ning ei taha isegi proovida, kui olen fileerinud ja praadinud ning ilusa , valmis restorani-toidu taldrikul serveerin. Ja küll imestavad, et miks sa ikka sellest asjast süüa oskad teha. Ja kas sa ikka oskad, et selleks peab mingi erikoolitus ja paberid olema, muidu on ju nakkusoht vms. Toores liha on ju ohtlik ja loom on must. Ei tea kas on ikka söödav. Kui küsin, et kas nad arvavad, et fileerijad kuidagi teistmoodi kalast filee välja meelitavad, ega fileed ju puu otsas ei kasva, siis ei oska nad miskit kosta. Ja mingisugused valehirmud on neil ka toidu suhtes, on kuulnud et munades ja kanalihas võib olla salmonella ja arvavad, et kui sellesse nakkuvad siis surevad kohe maha. Ergo - paljud ei söögi mune, kanaliha peab nende arvates ostmise päeval toiduks valmistama ja ruttu ruttu samal päeval sööma. Külmkappi seda tagasi panna ei saa, sest see hingab endast välja salmonellat ja nakatab kogu kapi. :D Mida nalja, eks. Ja seetõttu viskavad nad kana ülejäägid õhtul minema, no igaks juhuks. Olgugi, et nad on muidu toiduga liigagi kokkuhoidlikud ning arvestavad.

Muidu ütleksin, et siin mägikülades osatakse väga hästi teha liharoogasid, neil on palju Eestiga sarnaseid liharoogasid, selliseid, mis talumehe kõhtu korralikult täidavad. No ja need klimbid sajal erineval viisil valmistatud (maitseb ikka nagu klimp) muidugi igal pool lisaks, aga see on omaette teema. Ja noored naised õpivad emalt-vanaemalt kõik selgeks. McDonalds siin populaarne ei ole, inimesed on teadlikud kiirtoidu ohust, ostavad eelkõige oma maakonna tooteid. Hinnatakse pereema, kes oskab ise süüa teha. Kes süüa teha ei oska on poisid, noormehed, sest siin on kombeks - nagu Kreeka saarekülakesteski, mida ma toona ära ei jõudnud imestada - oma poegi (nagu ka mehi) niikaua teenida, kuni nood omale ise naise leiavad ja naine võtab siis emalt teatepulga (kohustustekoorma) üle. See sisaldab pesu pesemist ja triikimist, igasugust koristamist, mõistagi söögitegemist ja selleks sisseostude tegemist, igahommikust pojakese voodi tegemist ja tema toa kiirkoristust ning põrandale visatud kantud riideesemete pesukorvi viimist. Pojakesed on ju invaliidid, nood ei saa enda tagant isegi tekki sirgu tõmmata. Või siis on neil tähtsamad tegemised kui vastassoo esindajatel. Ei ole ma sest loogikast aru saanud. Ema täidab oma kohustust surmani, vaatamata tema igapäevasele virisemisele, kui palju ta tegema peab iga päev (neil ju 2-3 last kui mitte rohkem pere peale siin, ja need vallalised pojakesed kes naist pole veel leidnud, elavad kuni kokkukolimiseni oma emmede-isside juures, täitsa normaalne siin. Ehk siis mõni 30, mõni 35 aastat vana. Meie ütleks

- memmekas! Luuser! Sõltuv! Ärakasutaja. Laiskvorst!

Aga siin öeldakse, "... Ja mida sa, pojake, homme ka süüa tahad?"

Kui peaks juhtuma, et pojakestel koduseinte vahel kõik-hinnas-täisteenusele vaatamata siiski liiga kitsaks läheb sõbrannade kojutoomise ja pidupanemisega, ja nood omaette otsustavad kolida (noh see on siis kuskil alates 30ndast eluaastast võimalik valik, sest niikaua saab ju ikka kodus koos hakkama), siis ei jäta nad täbaras olukorras ema abi kasutamata - täbarad olukorrad nagu mustaks läinud riided ja voodipesu näiteks. Ja tõepoolest ei häbene Austria mehepojad korralikule tööpostile ja palgale vaatamata viia oma musta pesu emmele pesta kuni abiellumiseni, ning ei ütle ära ka kord-paar nädalas emme juures söömas käimisest. Tsiteerin tuttavat: "Milleks osta endale triikrauda, ma ei oska ju nagunii triikida!"

Kui ma soovitan, et proovigu veidi teistmoodi kohustusi jaotada ning uusi peremudeleid, siis ütlevad kurnatud emad kui ühestsuust: Nooooh! Vaatame-aga-vaatame, kuidas SINA elama hakkad, ja kuidas sa oma enese lastele ära saad öelda, kui nad abivajajatena su poole pöörduvad...!!

Mis sa oskad kosta.

Ei miskitki. Nojah.

Siinkohal läks mõttelõng veidi puntrasse, mõned asjad lihtsalt jäävad minu jaoks mõistetamatuks. Ei jää üle teha muud kui walk my talk ja elada endasõbralikult uue peremudeli järgi, kus ema on ka inimene, et siinsed näha saaks, et see on võimalik.

Midi-November 27 C sooja

Istume terrassil ja veedame ühist Pühapäeva ennelõunat. Võtame mõnuga - Miki õlut, mina piimaga ja steviaga magustatud musta teed, ja Elisabeth meie närve. Noh, ta veidi ülemeelik täna, sest saab õues T-särgiga ringi lipata. Tõepoolest, meie rõdu kraadiklaas näitab päikesepaistes lausa 27,1 kraadi sooja! Oo kuidas mulle meeldib see Alpide ilmanähtus "Föön", mis pidi siinset pinda tihedalt külastama kuni lumetulekuni, siis olevat talvepaus vaid paari föönise ilmaga, mis korralikult lund sulatab, aga paari päeva pärast on jälle tavaline talveilm tagasi.

Tänavu aga on see föön kohe väga seltsivaks muutunud ja näitab oma suvist palet lausa poole novembrini välja... Vanad räägivad, et see on ebatavaline. Mulle meeldib ebatavaline. =)

Täna näeb juba päris kaugele, viimased päevad oli udune, all Rheini jõe orus on siiani veel veidi uduvinene. Osad puud on juba saanud sügisevärvid ja madalamad mäetipud on pühapäevaseid tervisesportlasi-jalutajaid täis.
Panen üles mõned pildid meist ja lähen siis oma kaheteistkümnendat armastuslaulu kirjutama, mis sel aastal minu inspiratsiooniantennidesse kinni on püütud.

Aitäh Piretile-Juhanile eilse staatusraporti eest, see utsitas mind tagant täna veidi oma elu jagama.

***
Elisabeth uurib šokolaadiküpsiste pakki vää-ga lähedalt.
T: Me leppisime ju kokku, et sa rohkem neid küpsiseid täna ei saa...
E: Jah, ma ainult vaatan.
T: No nägid ära juba, pane nüüd ära. ... Sa ju teed hoopis rohkem pakki lahti, ära sikuta katki!
E: Emme, ma ainult vaatan, kas kõik on ikka ühesugused...
:D
***

Suvi 2011 - ujur Elisabeth

No eks see noore emme elu selline ole, muudkui kirjuta aga oma lapsest. Kas on väga igav lugeda?
Majanduslikel põhjustel sel aastal väljamaale reisile ei sõitnud. Käisime hoopis Tirol'is puhkamas, 3 tundi autoga sõita. Tore perehotell oli, pilte praegu veel pole arvutisse tõmmanud, aga täitsa vahva. Suur bassein ja soe vesi sees. Siiamaani ei ole Elisabeth üldse vees tahtnud iseseisvalt ujumist-olemist proovida, sest kohalikud lastebasseinid on jääkülma veega ja ta muudkui kaebas, et külm ja külm, lähme ära.
Nüüd seal hotellis oli aga suures sisebasseinis isegi päris soe vesi, mis mind väga rõõmustas. Teisel päeva hommikul ei tahtnud Elisabeth veest välja enam tulla, istus üle tunni aja sees. Kui pärastlõunal uuesti bassu läksime, siis tundis ta end seal vees juba nii hästi, et tegi oma esimesed iseseisvad ujumiskatsed vees väga edukalt. Muidugi olid tal käte küljes täispuhutavad "tiivad". Nii armas oli vaadata, kuidas ta ühes äärest teise, emme juurest issi juurde siblis ning kuidas liigutused järjest efektiivsemaks ja koordineeritumaks muuutusid. Sest alguses ta ju üritas vees edasi saada käimisliigutusi tehes :) ; eriti naljaks oli. Küll ta siis muudkui "käis" üks jalg teise ette suure ja veel suurema kaarega, ja muudkui imestas, miks ta edasi ei liigu. Tal on praegu uus faas "ise teen". See tähendab, et kui ta midagi ise ei oska ära teha, siis puudub tal selle tegevuse vastu ka igasugune huvi. Kui ta siis avastas, et ta "ise" vee peal seisab ja ise edasigi liigub, ei tohtinud teda enam üldse aidata, toetada ja kinni hoida. Poolteist tundi järjest siblis basseinis ringi.

Varsti ocin pildid ka juurde.

Kui mäletaks, kuidas ise olin ja mida tegin, kui ujuma õppisin... Mingeid mälupilte ainult mäletan sellest, kuidas mõned korrad vee alla vajusin ja kui veidi teistmoodi läinud oleks või abi paar sekundit hiljem tulnud oleks, siis ... Ühel korral olime ema-isaga sukeldumislaagris, isa juhatas-õpetas poisse, mina olin väike ja niisama kaasas. Telkidega. Ilus männimets suurte okaste ja suurte mustade männisipelgatega. Otse järvekaldal, kus me iga päev ujumas käisime teiste lastega. Äkki tundsin, et vajun vee alla nagu kivi, sest täispuhutavad "tiivad" tulid käte otsast ära, aeg seisis järsku paigal. Vesi peakohal kumas kaunilt heleroheliselt ning tundus, et õhupiir on nii lähedal, kuigi igasugused rabelused ja katsed selleni jõuda luhtusid. Kaotasin pahmitsedes palju õhku ja vajusin järjest sügavamale embavasse rohelisse järvevette. Äkki meenus ema-isa nõuanne, et vees ei tohi paanitseda. Kõik käis aeg-luubis. Ühtäkki tundsin jalge all mudasogast pinda, mida veel päris puudutada ei saanud. Hingasin viimasegi õhu kopsust välja ning vajusingi kahe jalaga kindlalt mudasse. Hakkasin siis, nagu Kalevipoeg kunagi, aeglaste sammudega ja kätega kahlates ja kaasa aidates kalda poole pürgima, tundus, et ma ei saa üldse edasi, vahepeal kadus silme eest pilt, siis nägin oma sõbranna jalgu läbi õhumullide, kuid haardeulatusest väljas. Mõtlesin veel, et tore, et ma oma õnnelikku sõbrannat mängimas näen enne surma. Et see pilt on ju üks ilusamaid, millega ära surra :) Siis käis asi hästi kiiresti. Oli mingi kivi. Astusin sinna peale, olin peaaegu sobivasse sügavusse jõudnud, valmistusin hüppeks, siis tuli mingi suur karvane käsi ja tõmbas mu vee peale ja vedas meeter-paar kalda poole, kus juba jalad ilusti põhja ulatusid. No tol hetkel olin muidugi pettunud, oleks ise tahtnud lõpuni minna, hakkama saada, aga praegu mõtlen - kes teab, mitu sekundit mul veel hapnikuvaru alles oleks olnud. Aga adrenaliinilaks oli tookord kõva.

Sarnaseid tõsiseid liba-uppumisi on mul olnud kolm korda, kõik eelkoolieas. Kuidas lood teiega? Kas see käibki ujuma õppimise juurde?